Kuidas sündis Kaarli Kiriku fotokell – üks ootamatu seiklus minu fotograafia teekonna algusaastatest.

Oli aasta 2009. Elasin tol ajal tillukeses korteris Tallinna kesklinnas ja peas keerles üks lihtne soov: tahan seinale suurt fotot... ja miks mitte ka seinakella. Probleem oli selles, et seinapinda nappis – valikut polnud, mõlemale ruumi ei jätkunud. Mõte jäi sinnapaika, nagu paljud teised algaja fotograafi unistused. Kuni ühel päeval sõitsin veoautoga Luise tänavast alla. Auto suured, kandilised peeglid andsid laia vaate, ja just ühes neist sähvatas see hetk – seal ta oli, Kaarli kiriku suur fassaadikell, täies ilus, otse peeglis. Justkui keegi oleks sosistanud: "Võta mõlemad – tee foto, mis on ka kell!"
Nii sündiski idee – luua foto, mis ühtlasi toimib seinakellana. Täiuslikuks motiiviks sobis Kaarli kiriku suursugune kell, aga see asub fassaadis sügavas süvendis – maapinnalt seda õigesti pildile ei saa. Selge, vaja on tõstukit, ja pildistama peab täpselt sellel hetkel, kui kella taustavalgus süttib, aga tänavavalgustus pole veel särama hakanud – et säiliks see õhtuhämaruse maagia.
Võtsin ühendust Kaarli kiriku majandusjuhiga. Rääkisin oma plaanist. Üllatuseks oldi kohe nõus – sõbralikult ja avatult. Küsisin, kas võiksin selle võimaluse eest ka kuidagi kirikut toetada. Vastati, et pole vajalik, aga käimas on oreli taastamise toetusprojekt, kui soovin, võin liituda. "Mis summas?" küsisin. "Nii nagu ise tunned," kõlas vastus. Tundsin, et minu jutuajamine kiriku ees ja saadud võimalus väärib tuge – mõtlesin 600 krooni. Aga kui maksmiseks läks... hakkasin koonerdama. "Las neile piisab poolest," mõtlesin ja kandsin üle 300 krooni. Tuli pildistamise päev – jahe, hallikashõbedane novembriõhtu. Tellitud sai "tutikas" teleskooptõstuk. Tõusin korvis aeglaselt taevasse, otse kella tsentrisse. Valgus, vaade, hetk – täiuslik. Klõpsud tehtud. Palusin end alla lasta.
Aga siis hakkas “ooper” pihta. Tõstuk ei liikunud. Operaator pusis ja pusis. Äkitselt vajus korv kaldu, 45 kraadi allapoole – haarasin reelingust, poolenisti rippumas. Külm näris paljaid käsi, aeg venis, adrenaliin kees. Päästeameti mõte käis peast läbi. Lõpuks sai operaator telefoni teel juhised – manuaalne "jõnksutamine" tõi mind vaikselt alla. Maapind pole kunagi tundunud nii kindel.
Aga see polnud lõpp. Mõni aeg hiljem läksin Aegviitu aerulauaga järvele vesiroose pildistama. Kaamera – seesama, mis kellapildid jäädvustas – oli uues ülaõlakotis. Koti lukk purunes, kaamera kukkus järve. Õnneks kaldalähedal. Sukeldusin, sain kätte – aga mitte enam töökorras. Vee kahjustusega kaamera saadeti remonti Saksamaale. Saadetis läks teele tuntud kulleriga. Kuid Leedu–Poola piiril... kaamera varastati. Polnud veel jõudnudki taastuda, kui kodus – sama Tallinna korteris – käisid vargad. Võeti kaasa kogu arvutitehnika. Ka kõik originaalfailid Kaarli kirikust olid läinud.
Ja siis ei jäänudki muud üle kui alustada nullist. Seekord tegin kõik õigesti – tasusin kirikule kogu summa, tellisin parema “käärtõstuki”. Ilm oli soodne, valgus ideaalne. Kõik sujus. Sain oma kaadrid, sain oma seinakella. Kaarli Kiriku fotokell sündis teisel katsel.
Kas sellest loost ka mingi moraal on? Ei oskagi öelda. Aga üks on kindel – see on mälestus, mida kannan alati kaasas. Mõnikord tuleb läbida mitu ringi ja ronida kõrgele, et lõpuks näha kellal õiget aega.